ESKO JALKANEN
VARJUD PEEGLIS
Ülemeelelisi kogemusi loodusest
********************
Copyright 2011 © Esko Jalkanen - Luonnonvoimat yhdistys ry.
Kõik õigused on reserveeritud. Käesoleva väljaande või selle osa kopeerimine või levitamine mis tahes kujul või mis tahes viisil, elektrooniliselt või mehaaniliselt, on keelatud ilma Esko Jalkanen - Luonnonvoimat yhdistys ry (Esko Jalkanen - Loodusjõud Ühing) kirjaliku loata.
Kirjutas: Esko Jalkanen
Joonistused: Pirkko Hakkila
Tõlge: Annika Poldre
Kaas ja küljendus: Heli Nuotio, www.stellaindigo.com
Kirjastus: Esko Jalkanen - Luonnonvoimat yhdistys ry
(Esko Jalkanen - Loodusjõud Ühing), www.eskojalkanen.net
ISBN: 978-952-5999-27-3 (E-raamat, Smashwords)
Versioon: 15-nov-2011 Smashwords Edition
Väljastatud varem Eestis eesti keeles 1998 aastal Maalehe Raamatu poolt paberi versioonis.
Published earlier in Estonia in Estonian language as a paperback by Maalehe Raamat, 1998.
Originaal ilmus soome keeles
Originaal nimi: Varjoja Peilissä – Yliaistillisia havaintoja luonnosta
Väljastatud Soomes soome keeles Atena kustannus Oy poolt.
Published in Finland in Finnish language as a paperback by Atena kustannus Oy.
Copyright © Esko Jalkanen and Pirkko Hakkila 1991-1997.
Väljastatud Soomes soome keeles ka Esko Jalkanen - Luonnonvoimat Yhdistus ry ja hiljem Goodset Oy poolt kogutud teon osana Uusi ajatus löytyy luonnosta 1 - Käsikirja luonnon salaisista voimista ja niiden käytöstä.
Later published as a part of compilation book Uusi ajatus löytyy luonnosta 1 - Käsikirja luonnon salaisista voimista ja niiden käytöstä first by Esko Jalkanen – Luonnonvoimat Yhdistys ry and later by Goodset Oy.
Copyright © Esko Jalkanen - Luonnonvoimat yhdistys ry 1996-2009.
Vastutusest loobumine
See raamat põhineb sensitiivistele järeldustele loodusest. Raamatu sisu on mõeldud ainult üldise informatsiooni saamise eesmärgil, ega hüvita mingil juhul meditsiinilisi nõuandeid või tervishoiutöötajate soovitusi.
This book is a work of extrasensory observations from nature. Content of the book is intended only for general information in education and communication purposes, and certainly not to replace medical advice or recommendations by health professionals.
SISUKORD
Lugejale
Sissejuhatuseks
Olemistasandid
Algained
Bioenergia
Looduse vibratsioon
LOODUS ÕPETAB MAAHARIJAT
Kas hukkume kemikaalidesse?
Nii kõneles A. I. V.
Aktiivne toitainete omastamine
Taimede ainevahetus
Lämmastik tapab
Merevetikas - väga hea looduslik väetis
Mitut moodi kasutatav vetikalahus
Vegetatiivne ja generatiivne kasv
Ebaloomulik lopsakus
Väikesed energiaimed
Põhjamaa kasvatab kõige paremat
BIOENERGIA JA VIBRATSIOON - KÕIGE ELAVA EELTINGIMUS
Bioenergia - elu põhijõud
Bioviljeluse bioenergia
Bioenergiast aineks
Elu kaitse
Imelised idud
Elav leib
Vesi elab
Suur pump
Keha valitsemine
Lillede biorütm
Loomade rühmahing
Väsib ka uljas täkk
Bioenergeetilised hiinlased
Tuhk ravib ka lehma
Tuli tervendab metsa
Milline on su kodu vibratsioon?
Kunstiteose bioenergia
Elav muusika
Võimas 600aastane
MAAKIIRGUS
Maakiirguse võrgustik
G-kiirgus kaitseb loomi
Sipelgate elu sõltub maakiirgusest
Salapärane mets
Maakiirgus maanteedel
Maakiirguse tõrjumine
HAIGET SAAB AIDATA
Kui inimene on haige
Me elame mitmel tasandil
Raku ainevahetus
Kanalid lahti!
Ühendus kõrgema tasandiga
Eeterkeha korda
Õpi aitama!
Tervis on vaimne jõud
Haigusele eelneb immuunsuse kadumine
Salakaval elekter
Imiku surma saab vältida
Alternatiivne tervishoid
Suitsuta, soomlane!
Loodusravimid
Soome tuntuim ravim
Kosmiline jook
Tasakaalustav teraapia
Keha algainete värav
Vaimne kaitse radioaktiivsuse vastu
Ravivad sõnad
NÄHTAMATUD
Kodude tundmatud vaenlased
Kes te olete?
Võitlus sugupoole eest
Hea ja halva spiraalid
Mõtete jõud
Lapse parim kaaslane
KÕIGEL ON OMA AEG
Kus asub mälu?
Keegi ei unune
Kolme maailma jõud
Negatiivse inimese töö
Tähelepanuväärsetest inimestest jäävad järele märgid
Suund on parema poole
Kõrgem bioenergia
Järelsõna
Lugejale
Vilu mulle värsse ütles sadu õpetas sõnuda
viise teisi tuuled tõivad mere laine'ed ladusid.
Liitsid linnudki sõnuda, puie ladvad lauseida.
"Kalevala" esimene runo
Nii jutustas "Kalevala" runolaulik oma teadmiste allikast. Loodus oli talle lähedane, ta elas selle keskel ühe olendina suures elumeres. Kui ta oli leidnud usu loodusesse, avanesid talle teed looduse sügavustesse. Eluraamat oli talle käsiraamatuks.
Looduses on iga hetk justkui uus maailm, sest et olevik muutub pidevalt. See, mis looduses toimub ühel hetkel, on järgmisel sekundil juba muutunud.
Teadus uurib olevikku ühelt tasandilt viie aistinguga kolmemõõtmelisest maailmast. Selliselt loodud pildis puudub neljanda mõõtme sügavus ja kõik see, mida tundlikud inimesed tajuvad lisameeltega.
Neid tähelepanekuid võib teadusele toetudes pilgata ja alahinnata, sest et neil puuduvad katselise uurimuse tunnused, igaüks ei saa neid korrata. Ent ka korrates on tõestus piiratud ega taga seda, et tulemused on kosmilised ja maailmakõiksuses paikapidavad.
Inimestel on kombeks liigitada kõiki vaimseid asju mõne usu või filosoofia järgi. Ateismigi võib pidada usuks. Ka skeptikul on oma filosoofia. Kui asjad ei vasta tema filosoofiale, keeldub skeptik tunnistamast nende olemasolu või peab neid tähelepanekuid valeks.
Vaimsel teel kulgeja austab kõiki nägemusi, kuna need sünnivad iga üksikisiku vabast tahtest.
See raamat põhineb suures osas üleloomulikel kogemustel. Võime nende omandamiseks olen saanud aastakümnete jooksul elutööks kujunenud aiapidamisest. Selle aja jooksul on taimede ühtlasest massist hakanud eralduma üksikolendid, kes usalduslikult ootavad kontakti. Ilma vaevata loevad nad mu mõtteid. Aja ja koha piirid on kadunud. Teavet on võimalik saada minevikust ja lähitulevikust ning see side on laienenud ka teistele eluvormidele, loomadele ja inimestele.
Loodusest saadud teadmise vahendamisele on üha selgemini lisandunud üks tingimus: see võime antakse vaid teiste aitamiseks. "Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile." Matt 7. 12.
Rassile ja usule vaatamata tuleb inimesi, eriti lapsi ja vanu aidata, kui nad seda paluvad, ja sageli ka ilma palumata.
Aastate jooksul olen pidanud loenguid paljudel teemadel ja kõnelnud oma tähelepanekutest.
Oma ettekannetele toeks olen koostanud jooniseid, millest osa on ka siin raamatus. Selles raamatus kõnelen oma kogemustest vaid lühidalt. Taustaks on siiski suuremad asjad, lõpuks kogu meie käsitlus inimesest ja maailmakõiksusest. Loodetavasti innustavad need lühilood lugejat otsima oma tõde, oma suhet suure loodusega.
Tänan abikaasa Pirkkot toe ja kannatlikkuse eest, mis on võimaldanud mul uurimis- ja kirjatööd teha.
Lievestuorel, 31.7.1991
Esko Jalkanen
*****************************
Sissejuhatuseks
Selle raamatu lühikesed peatükid on vaid piisad teadmiste allikast, mille äärde on mul lubatud pääseda. Need peatükid ei moodusta suuremat tervikut, vaid on rühmitatud teemade järgi. Kirjeldustes ja joonistel on esitatud mitmeid mõisteid, millega lugejal tasub alustuseks tutvuda, eriti kui ta on harjunud kasutama vaid ametliku loodusteaduse poolt heakskiidetud mõisteid.
Olemistasandid
Olemistasandite puhul kasutan nende üldlevinud nimetusi: füüsiline, eeter-, astraal-, mentaal- ja buddhitasand. Viimast kutsutakse ka armastus- või Kristuse tasandiks.
Madalamalt kõrgemale tasandile liikudes peeneneb mateeria ja vastupidi. Maailmakõiksuses liigub mateeria pidevalt eri tasandite vahel. Looduse üldisele ülesehitusele näib omane olevat, et mateeria peenenedes selle mõõtmed avarduvad. Mida kõrgemale tasandile siirduda, seda rohkem on mõõtmeid. Kõige rohkem mõõtmeid arvatakse olevat seitsmendal, buddhitasandil. Maailmakõiksust juhib buddhitasandilt tulev info, kosmiline mõistus.
Kõik elav on ühel või teisel viisil samaaegselt ühenduses väga mitme olemistasandiga. Nii on ka inimene üheaegselt mitme tasandi olend. On tavaks öelda, et meil on lisaks füüsilisele kehale eeter-, astraal-, mentaal- ja kausaalkeha. Võib öelda ka, et kõigel elusal on oma vaste kõrgemal, peenema mateeria tasandil või et eri tasandite kehad on üksteise sees.
Küsimus on mateeria raskesti mõistetava peegelpildi väljendamises.
Aine, energia ja info pidev liikumine eri tasandite vahel on otsustava tähtsusega kõigele elavale, ka inimesele. See liikumine võib olla takistatud, kui seda vahendavad kanalid ehk inimese tšakrad on sulgunud. Kui füüsilise, eeter- ja astraaltasandil ühendused nõrgenevad, on tulemuseks elusolendi loomuliku kaitsesüsteemi murdumine. Elujõud nõrgeneb, vibratsioon väheneb, haigused ja raskused pääsevad võimust võtma. Kaitse saab tagasi, avades eri tasandite vahelised ühendusteed, kus siis vabanevad algainete, info- ja energiavood.
Ligi pool inimkonnast usub mitmeid taassünni võimalusi. Olemise eri tasandid on seotud ka surmajärgse eluga. Füüsiline ja eeterkeha ehk olemuspool jäävad inimese surma korral seljataha. Ta jätkab oma teekonda kõrgematele tasanditele astraalolendina, hiljem mentaal- ja kausaalolendina. Kausaalkeha võib omal ajal tagasi siirduda füüsilisse kehasse uues inimtaimes.
Algained
Algained võib jagada kolme rühma selle järgi, kuidas nad osalevad elu alalhoidmises. Esimesse, elu seisukohast hädavajalikku rühma kuulub 55 ainet. Neist 16 toimib füüsilisel tasandil, 21 eetertasandil ja viimased 18 astraaltasandil. Füsioloogia järgi vajavad taimed 16 algainet. Need on peaaegu samad, mis ülalmainitud 16 füüsilisel tasandil toimivat ainet.
Teise rühma kuulub 37 algainet, mis ei võta osa elu ehitamisest. Needki esinevad füüsilisel, eeter- ja astraaltasandil eri osakestena.
Kolmandaks on ained, mis üldse ei esine füüsilisel tasandil ja mida me seetõttu ei saa identifitseerida.
Eetertasandil mõjuvad kaks ja astraaltasandil neli tundmatut algainet, millel näib olevat tähendus elu alalhoidmise seisukohast.
Tuntud ja tundmatud algained eeter- ja astraaltasandil moodustavad üle 95% kõigist olemasolevatest ainetest.
Loodusteadus tunneb 108 ainet. Mõned neist on nii muutlikud, et püsivad koos ainult erilistes tingimustes ja siis ka vaid hetke. Algainete perioodilisuse järjekorra põhjal arvatakse neid leiduvat kokku 118.
Bioenergia
Bioenergia on igivana mõiste. Idamaades, eriti Tiibetis on seda nimetatud praanaks, kõikjal leiduvaks elujõuks. Seda valdkonda käsitlevast laiaulatuslikust kirjandusest võib leida ka selliseid nimetusi nagu ki-, chi-, od- või orgoenergia.
Bioenergia on eluks hädavajalik eeltingimus. Kui see kaob, olend sureb. Üldise arusaama järgi on bioenergiat maailmakõiksuses piiramatult, kuid elusolendid võivad seda saada vaid siis, kui selle vastuvõtu mehhanismid on korras.
Bioenergia hulka võib väljendada džaulides (džaul, J on energiaühik, mis vastab vattsekundile). Näiteks kulutab tavaline elektrilamp energiat 60 vatti tunnis ehk 0,02 vatti sekundis. See määratlus sobib objektide omavaheliseks võrdluseks, kuid bioenergia mõõtjana võib esialgu kasutada vaid tundlikku inimest, kes tunnetab bioenergiavälja näiteks vitsa või pildaga.
Terve inimese bioväli on tunnetatav kehast igas suunas umbes kuni 170 cm ulatuses. Biovälja vähenemine annab märku mingist haigusest. Inimese bioväli on nagu ladu, mille varudest piisab umbes 40 ööpäevaks. See täieneb toitu ja vett tarvitades, kuid eelkõige inimese eeterlikul tasandil asuvate tšakrate ja ka nn buddhikanali kaudu. Bioenergia voolab eeter-, astraal- ja mentaal- ning buddhitasandil. See on elusolendile seda väärtuslikum, mida kõrgemalt tasandilt on saadud.
Looduse vibratsioon
Eetertasandil ja sellest kõrgematel tasanditel mateeria pulseerib ehk vibreerib. Vibratsioon ei ole energia, vaid seisund, kus elu on seda rohkem kaitstud, mida kõrgem on vibratsiooni sagedus. Kõik elav püüdleb kõrgema vibratsiooni poole.
Kõige kõrgemal olev vibratsioon on kosmiline tarkus, kogu olemise kooskõla, mis koos bioenergiaga loob aluse elule. Vibratsioon ei ole seotud mitte ainult elusolenditega, vaid kõigel, ka asjadel, ehitistel ja paikadel on oma vibratsioon.
Vibratsioon muutub sõltuvalt selle päritolust. Osa on pärit väga kõrgelt olemistasandilt ja sellel on parandav toime. Vibratsioon võib olla ka negatiivne. Siis ei tulene see kosmilisest tarkusest, kuid on samuti mõeldud inimkonna kasvatamiseks.
LOODUS ÕPETAB MAAHARIJAT
Kas hukkume kemikaalidesse?
Inimene on äkki hakanud märkama, et ta ohustab keskkonda või üldiselt öeldes loodust. Kuid paljud pole märganud, et nad on ise osa loodusest. Asjatundjad vaidlevad selle üle, kas loodus maksab kätte või on muutunud tingimused mõjutanud inimest. Suurt haigestumust seletatakse sellega, et inimesed elavad vanemaks kui varem. Nii vaieldakse ka looduse kahjulike muutuste üle või tunnistatakse, et inimese kohanemisvõime on suur. Kuid ka teadlased tunnevad sügavat muret inimese tervise üle tänapäeval ja tulevikus.
Tehnikas ja arstiteaduses orienteeruvad inimesed ei saa olla nii naiivsed, et nad ei märka uute keemiliste ühendite tulva, mille keskel me elame. Ühendite hulk suureneb kiiremini kui meie teadmised nende mõjust inimesele ja keskkonnale.
On muudki murettekitavat. Mis hävitab inimeste vaimset tasakaalu? Miks on noorte häda vaimuhaigused, mis sageli viivad enesetapuni? Kas ka füüsilist tervist hoitakse korras vaid kunstlike vahenditega? Kes kannaks hoolt vaimse tervise eest ja millise ravimi abil?
Üldiselt on tervise eeltingimuseks inimese oma loomuliku kaitse- ja tasakaalumehhanismi toimimine. Siis leiab inimene ka endale koha looduse suures mehhanismis. Alguseks on järelikult vaja veidi tutvuda looduse toimimise tavadega. Neist võime õppida, kuidas oma tervist hoida.
Keskkonna tervis on meie ühine mure
ÜRO 1968. a.:
"Looduskaitset võib määratleda kui maakera loodusvarade tarka kasutamist, mille eesmärk on kõrgeim võimalik elamise tase kogu inimkonnale."
Meil on kiviaja inimese füüsilised omadused. Kas oleme valmis hommepäev kohanema kõikide kemikaalidega?
Asjata on tehnika saanud paljudele sulasest peremeheks.
USAst pärineb hinnang, mille järgi on meile kättesaadavad umbes 70 000 erinevat olmekemikaali ja nende arv kasvab aastas 500-1000 võrra. Ravimite nimekirjas on 4000 arstimit ja 3000 muud ühendit. Toiduainetena kasutatakse enam kui 5000 ühendit. Kemikaalide saaste on tänapäeval tõsine mure. Kas suudavad inimesed muutuvas maailmas püsima jääda?
Nii kõneles A. I. V.
Tavaliselt hakkab inimene kaitsma loodust sellepärast, et tema varasem tegevus on seda nõrgendanud. Kaitsetegevus keskendub nähtavate vigade kõrvaldamisele. Objekti oma kaitsevõime sellest ei parane ja kahjustused võivad igal ajal uuesti ilmneda.
Soome ainus Nobeli preemiaga pärjatud keemik Artturi I. Virtanen tõdes, et loodus nõuab tagasi kõiki tuhas sisalduvaid algaineid. Vaid sellega on tagatud paljude ensüümide sünd. Väetisekeemikud ja füsioloogid ei ole seni nõustunud Virtaneni nägemusega, ehkki praktika on tõestanud selle õigsust. Ainult tuhkväetisega on õnnestunud metsastada puudeta samblasoid, kus ka hiljem pole muud väetist kasutatud. See tuleneb looduse oma algainetest, mida vaatlen järgnevalt.
Looduse enesekaitse
Proteiini 20 000 - 200 000 aatomit
+ metalliaatom või mittemetalli aatom = ensüüm
Ensüüm + metalliaatom või mittemetalli aatom = aktiveerija
Ensüüme on üle 3000. Nende koguarvu ei teata, kuid neid võib olla kümneid tuhandeid. Ühes maksarakus on üle 4 miljardi ensüümi.
Võimalikult täiusliku ensüümitegevuse jaoks vajab loodus kõiki neid algaineid, mis leiduvad tuhas, ütles A. I. V. Nende puudusel on kaitsetegevus puudulik ning asemele vajatakse mürke. Samal ajal hävitatakse elu selle kasvu algusest.
Kuidas saad sa olla loodusest targem?
Aktiivne toitainete omastamine
Põhjapoolsetes okasmetsades on näha, kuidas ka väike huumuskiht kasvatab suuri puid. Nende metsade iga-aastane kasv on märgatav ja ületab sageli paremate põllumaade tootlikkuse. Kui vähene metsahuumus kooritakse ära ja paljale mineraalimaale püütakse rajada metsa, siis see töö ebaõnnestub. Huumus on hädavajalik metsa kasvualus.
Huumus võib surra. Seda on juhtunud väga vanades metsades, kus pikka aega pole olnud tulekahju.
Elav huumus sisaldab tohutul hulgal väikseid mullakolloidideks nimetatud osakesi, millel on võime siduda metalli-, ammooniumi- ja vesinikuioone. Joonisel olev rõngas kujutab seda osakest. Taim on ühenduses mullakolloididega juurekarvade või mükoriisa ehk seenepõimiku kaudu. See on oluline osa taimede aktiivsest ainevahetusest. Taim loovutab vesinikku ja võtab vastu näiteks kaaliumi.
Väetamata metsamaa on looduslähedane viljelusala. Taimed kannavad ise aktiivselt hoolt toitainete omastamise eest. Kui vesiniku ja toitainete vahetus kestab aastakümneid, muutuvad mullakolloidid happelisemaks ja kasvutingimused halvenevad. Kulutuli ja sellest tekkiv tuhk viivad algained uuesti tasakaalu.
Tuha leeliselised metalliühendid tõrjuvad kõrvale mullakolloidide poolt seotud vesinikku ja ringkäik algab uuesti. Kunstväetist sisaldavad toitained ei anna sama tulemust, sest need on neutraalsed või happelised.
Taimede ainevahetus
Taime ehituses esindavad maapealset osa vars ja lehed ning maa-alust osa juured koos juurekarvadega. Puudel teeb juurekarvade töö ära seenepõimik. Puud ja seened elavad järelikult sümbioosis üksteisest kasu saades.
Lehtedes on suur hulk tõkkemehhanismina toimivaid õhulõhesid, mille kaudu süsihappegaas pääseb sisse ja veeaur välja. Süsihappegaasist, veest ja päikesevalgusest assimileerib taim klorofülli abil energia, mis ladestub süsivesikuteks, nagu näiteks suhkruks. Seda nimetatakse fotosünteesiks.
Kui ilm muutub ja päikese kiirgus tugevneb, suleb taim õhulõhed, et vähendada vee aurumist. Sel juhul ei pääse ka süsihappegaas taimesse ja assimileerumine aeglustub. Taim satub raskustesse.
Kasvuhoonetaimedele tulevad appi aednik ja automaatika, looduses saavad taimed ise hakkama. Nende nähtamatu arvuti toimib suurepäraselt.
Juurekarvad hoolitsevad vee ja toitainete kättesaamise eest. Toitaineid saab vägisi anda väetisega, kus taim ei saa neid ise valida. Aktiivsel toitainete omastamisel valivad taimed ise toitaineid. See toimub looduslähedastes kasvutingimustes.
Juure kasvades juurekarvad sünnivad ja surevad.
Puudel on juurekarvade asemel mükoriisad. Need on sadade erinevate seente, sealhulgas riisikate, tatikateja pilvikute niidistikud.
Lämmastik tapab
Metsataimed tegutsevad koostöös, et kindlustada elu jätkamist põhjapoolsetel okasmetsade aladel ja aastaaegade karmis vaheldumises. Puude ja seenepõimiku sümbioos on hea näide selle kohta.
Kui puu seeme langeb maha, hakkab sellest idanema taim ja algab assimileerumine. Mullas leiduvad seeneniidid pakuvad end koostööks, hankides taimele vett ja mineraalseid toitaineid. Lisaks kaitsevad nad paljude kahjustuste eest. Seda tööd teevad nad, saades peremeespuult energiat ja süsivesikuid. Need on üsna tavaliste riisikate, tatikate, pilvikute, kukeseente, tavavahelike jt niidistikud.
Seenepõimikud on ka igihaljastel poolpõõsastel ja sõstardel, ilupõõsastel ning õunapuudel. Seenepõimikud ehk mükoriisad ei talu keemiliste väetiste lämmastikku. Selle kasutamist tuleks vältida ja asendada näiteks tuhkväetisega. Tuhk käivitab kiiresti nitrifikatsiooni ehk bioloogilise lämmastiku sidumise.
Vale väetisega saadakse taimed, kellel ei ole juurtel abiks korralikku seenepõimikut. Kui nad istutatakse looduslikesse taimlatesse, hakkavad neid sööma mutid ja põdrad. Looduses kasvanud taimi loomad ei puuduta, sest neil taimedel on kaitse korras.
Merevetikas - väga hea looduslik väetis
Ookeani kallastel kasvab suurte hõljuvate kogumitena merevetikas. Rannikualade elanikud on õppinud seda mitut moodi kasutama. Näiteks Jaapanis kasutatakse merevetikat toiduks. Iga jaapanlane sööb seda vähemalt kord päevas. See avaldab mõju nende heale vaimsele ja füüsilisele tervisele.
Värske merevetikas sisaldab kaaliumi, lämmastikku ja fosforit sama palju kui värske karjasõnnik. Rannikualadel kasutataksegi seda maaparandamiseks. Kuid vetikas sisaldab palju muudki, ühtekokku umbes 60 looduslikku algainet. Merevetikas ongi kõige parem materjal nii looduse, loomade kui ka inimeste tervise korrastamiseks.
Vetikat kogutakse vastavate masinatega. Vetikas olev vedelik võetakse välja vaakumpumbaga, seejärel saadakse destilleerimise tulemusena tume tõrvataoline tõmmis, mida pritsitakse veega lahjendatult (1:500).
Merevetikate koostise kõrval olen välja toonud ka kaubanduslike kunstväetiste koostises olevad ained. Kemira täisväetisi kasutatakse peaaegu surnud kasvualadel, kus kasvatatakse kurki, tomatit ja salatit. Ehkki neis leidub palju algaineid, ei anna nad pooltki seda, mida taimed saavad näiteks tuhast.
Põldudele pannakse Y-väetisi ehk üldisi väetisi, mis sisaldavad kaaliumi, lämmastikku ja fosforit. Lupjamisel antakse lisaks kaltsiumi ja magneesiumi. Kokku sisaldab see väetis vähem kui kümmet algainet, mida on kahjuks vähe.
Merevetika teistest eelistest kõnelen edaspidi.
Mitut moodi kasutatav vetikalahus
Kunstväetiste tootjad on selle eest hoolt kandnud, et põllumajandusnõuannetes ei kiidetaks merevetika vaieldamatuid eeliseid.
Merevetikatõmmist ei valata maha, vaid pritsitakse lahuses 1:500 taimede rohelistele osadele.
Seemnete idanevust saab parandada, leotades neid lahustatud vetikatõmmises öö läbi. Kui taimi enne istutamist pritsida paar korda lahusega, saavutavad nad liigile omase külmakestvuse. Kunstväetised üldiselt nõrgendavad külmataluvust.
Pistikute juurdumist võib samuti kiirendada, leotades neid ööpäev merevetikalahuses.
Kunstväetisega kasvatatud maasikaid vaevanud putukatest ja hahkhallitusest saadi jagu, pritsides merevetikalahust maasikamaale pärast seda, kui lehed olid suureks kasvanud. Pritsimist tehakse öösel, kui vedeliku pinge on kõrgeim, hektarile kulub 8-10 kg tõmmist.
Guernsey saarel Inglise kanalis hoiavad tomatikasvatajad viirusi tomatitest eemal, pritsides taimi kaks nädalat merevetikalahusega.
Merevetikatõmmis annab saagile ülihea säilivuse. Selle kohta on palju uurimistulemusi. Säilivus saavutatakse taimede pritsimise, mitte saagi töötlemisega.
Merevetikaga võrdsustatavad kodumaised mõjuvõimsad ained on puutuhk ja karjasõnnik. Kui tuhka on saada, pole merevetikaid vaja. Eriti mõjus oli looduse ringkäigus tekkinud karjasõnnik siis, kui lehmad veel metsas karjas käisid. Omal ajal segati sõnnikusse peenestatud kuusehagu ammoniaagi sidumiseks ja mikroelementide lisamiseks. See oli vägev põlluväetis.
Merevetika mõjud
Suurenes seemnete idanevus.
Kasvas taimede külmakindlus.
Pistikute juurdumine õnnestus paremini kui hormoonide abil.
Vähenes kahjurseente mõju. Näiteks maasika hahkhallitus vähenes 22-5%.
Viirused saadi kontrolli alla.
Putukakahjustused vähenesid või kadusid.
Paranes marjade, viljade ja köögiviljade maitse.
Oluliselt paranes nende säilivus.
Kiirenes mulla bakteritegevus.
Saak suurenes märgatavalt.
Mingeid häirivaid asjaolusid pole avastatud.
Vegetatiivne ja generatiivne kasv
Umbes 150 aastat tagasi tõestas Saksa teadlane Justus von Liebig, et fosfori, kaaliumi ja lämmastiku soolad lisavad taimedele juurdekasvu. Sellest sai alguse kunstväetise tööstus. Praegu ütlevad uurijad, et taimed vajavad 16 algainet selleks, et hästi kasvada. Seda võib lugeda ükskõik millisesti füsioloogiaõpikust.
Tekib küsimus, kuidas sai loodus nii kaua hakkama ilma uurimusteta. Siiski hangivad ka teadlased teadmisi loodusest: "Naturam, optimum ducem, sequimur." — "Järgigem loodust, parimat õpetajat."
Looduslähedases viljeluses vaadeldakse asju siiski teisest vaatevinklist. Seal pakutakse taimedele võimalikult palju algaineid, millest nad ise valivad vajaliku — nii selgitab seda ka A. I. Virtanen.
Ühes katses uuriti kaht redist ja porgandit. Ühtedel olid väikesed pealsed ja suureks paisunud juured, teistel vastupidi. Kasvamist, kus ohtralt toodetakse biomassi, nimetatakse vegetatiivseks. Selle poole püüeldakse eelkõige söödatootmises. Abiks võetakse ohtralt lämmastikväetist. Nii saadakse ka porgandid ja redised kasvatama pikki pealseid ehk kasvama vegetatiivselt. Sel juhul võivad nad sisaldada nitraate, mis on inimesele kahjulikud.
Teistmoodi kasvamist nimetatakse generatiivseks. See saavutatakse väiksema lämmastiku ja suurema kaaliumi kasutamisega. Taime ainevahetus on siis tasakaalus ja areng kulgeb järjekindlalt seemnetootmise suunas.
Aiapidamises piisab ühest ämbrist tuhast aarile aastas, see soodustab generatiivset kasvu ja saak on sellele vastav.
Kartulil võivad seejuures ilmneda kärnad, kuid see on vaid kahjutu kärntõbi.
Ebaloomulik lopsakus
Kui aiapidaja kurdab seemnemüüjale aeda vaevavate taimehaiguste üle, siis pakutakse talle hulganisti tõrjevahendeid ja antakse nõu nende kasutamiseks. Vaevalt et tal soovitatakse vähendada keemiliste väetiste lämmastikku ning mingil juhul ei soovitata asendada kõiki väetisi puutuhaga.
Alnarpi katsejaamas Rootsis täheldas üks teadur, et kunstlämmastik pani maasikalehed nii lopsakalt kasvama, et osa neist jäi teiste varju. Taimesuhkru ülejäägid kulusid varjus olevate lehtede hingamiseks ja marjatoodang kadus. Vaid lehtede kõrvaldamisel saadi maasikad taas vilja kandma. Õige nõuanne on: vähendada järsult lämmastikku.
Sügisel vartega ülesvõetud sibulate kuivatamine võib ebaõnnestuda, kui sibulatele on antud lämmastikku liiga hilja, näiteks augustis. Pealsete murdmise koht ei kärbu täielikult, hahkhallitus pääseb elavasse koesse ja selle tagajärjel sibul rikneb.
Rikkalik lämmastikuga väetamine vihmasel suvel kasvatab kaalikale nii nõrga koore, et see kaalikas talvel ei säili.
Odava nafta ajal õpiti tootma säilitussööta kunstlämmastiku abil. Kui nafta kallines, pöörduti taas ristikheina juurde, mida tuntakse vanast ajast mullas lämmastiku sidujana. Kuid nüüd kasvas see meie põldudel kiratsedes. Kuus parimat põllumajandusuurimisjaama tegelesid selle probleemiga. Põhjuseks ilmnes lõpuks mulla liiga suur lämmastikusisaldus. Tuhkväetis annab peagi tagasi ristikukasvu. Kolm Rootsi uurijat leidsid 70ndate aastate alguses puudes neid mõjutava hormooni fütokroomi, mille ülesandeks on mõõta päeva pikkust ja käivitada puu talvitumist. Looduse järgi algab puude talvitumine Lõuna-Soomes siis, kui päev on lühenenud 14, Vaasas 16 ja Inaris 22 tunnini. Keemilise väetise lämmastik takistab fütokroomi toimimist ja puu kasv võib jätkuda sügisel kaua, talvel aga külmuvad liiga noored võrsed. Seda olukorda võib uurida ka oma koduaias.
Väikesed energiaimed
Looduslik majandus esindab tõelist ökonoomsust. Looduses ei ole mingit kasutut jääki. Inimesele on probleemiks ta omad väljaheited, kui neile ei leita tööstuslikku ja majanduslikult sobivat kasutust. Energiasse arvutatult on nii inimese kui ka teiste elusolendite heitmed peaaegu niisama väärtuslikud ja mõnikord isegi väärtuslikumad kui nauditud toit.
Looduse ökosüsteemis kasutatakse ära heitmed ja neis sisalduv energia, ka bioenergia, mille juurde tuleme hiljem tagasi. Inimese loodud tehnosüsteemis läheb raisku ka suurem osa sellest energiast.
Kask toidab end ise sellest, mis tal maha variseb, ning lisaks kogub jõudu õhust ja veest. Sama kokkuhoidlik on lepp, kes seob õhust lämmastikku ja toodab suurepärast mulda, samasugune on põlluveertes kasvav punaseõieline põdrakanep.
Tõelised energiaimed on sipelgad, sõnnikuhunniku vihmaussid ja kompostibakterid, kes toodavad rohkem energiat, kui ise toiduks vajavad. Vihmausside puhul on kindlaks tehtud, et nad lagundavad kaskede langenud lehti niimoodi, et lõpptulemus on selgelt leeliselisem kui bakterite lagundatutel. Vihmauss toodab n-ö tühjast leeliselist ainet. Metsakuklased on oma liigis energiatootjad. Nad on nagu elektrilambid, mis imevad energiat maakiirgusest ja muundavad selle bioenergiaks.
Bioloogiline kompost on lihtne viis, kuidas kasutada ka inimese väljaheidete energiat ja viia see tagasi kasulikku ringkäiku. Soojas hoitud kompostile lisandub tublisti baktereid ja taimmaterjal peenestatakse suurepäraseks mullaks. See sisaldab rohkesti häid toitaineid, on laia bioenergiavälja ja kõrge vibratsiooniga.
Põhjamaa kasvatab kõige paremat
Ukraina nurmedelt kogutud nõgesed viiakse Saksamaale töötlemiseks ja tuuakse sealt Soome leivataigna maitsestamiseks. Tundub kummaline? Kas me ise ei oska kasvatada nõgeseid?
Aastaid tagasi päriti minult võimalusi, kuidas toimetada Soomest ale peal kasvatatud rukist Šveitsi ravimitehasele hinnaga, mis sobis hästi kulutustega. Hakkasin innukalt otsima asjasthuvitatud põllumehi. Varsti selgus siiski, et kütise tegemisega kaasneva tuleohu tõttu ei olnud võimalik saada kindlustust ja sinnapaika see jäigi.
Soomes on hulganisti kasutamata võimalusi puhta looduslähedase maaviljeluse jaoks, kuid paljud eurooplased on meist ette jõudnud oma võimaluste ärakasutamisel. Veel 1970ndatel aastatel viidi nii mõneski talus puutuhka ja sõnnikut prügimäele, sest neil ei olnud tehnilist kasutust. Toitained lasti kasutult rikneda.
Soomes on looduslähedase viljeluse tooted kogu Euroopaga võrdsel tasemel ja nõudmine nende järele kasvab kogu Euroopas. Looduslähedane viljelus oleks nüüd juba ka majanduslikult tulus, kuna kogu maailmas hakatakse võistlema lisaks hinnale ka toiduainete kvaliteedi pärast.
BIOENERGIA JA VIBRATSIOON - KÕIGE ELAVA EELTINGIMUS
Bioenergia — elu põhijõud
Juuresolev pilt näitab, kuidas ma suurendasin ja vähendasin potitaime bioenergiat. Sisemine sõõr kujutab taime tema esialgse bioenergiaväljaga. Kui pritsisin selle lehtedele lahjendatud merevetikalahust, hakkas väli paari tunni pärast kasvama. Ööpäeva möödudes oli see esialgsest väljast juba kolm korda suurem. Samasugune, kuid aeglasem mõju on vette segatud puutuhal (1 tl tuhka tassitäie vee kohta).
Vastupidise tulemuse annab kunstlämmastik. Kui lillepotti tilgutada vaid üks promill lubisalpeetrilahust, hakkab bioenergiaväli mõne tunni pärast kahanema. Ehkki lämmastik kiirendab kasvu, näib see toimuvat taime tervise arvel. Kui taimed on meie toidus olulised bioenergiaallikad, ei ole sugugi tähtsusetu, kuidas neid on kasvatatud. Paljud kaupluseriiulitel olevad värsked tooted on bioloogiliselt peaaegu surnud.
Bioviljeluse bioenergia
Kui võrrelda erinevatel kasvualustel kasvatatud köögiviljade bioenergiat, on elava huumuse jõud selgesti näha. Salati, tomati ja kurgi bioenergia on järgmisel leheküljel esitatud protsentides taimede energiast. Bioloogiliselt kasvatatud salat sisaldab ligi kaks korda nii palju bioenergiat kui on džaulides väljendatud energia. Elavas huumuses kasvanud tomatid ja kurgid on samuti bioenergia poolest väärtuslikud.
Teatud tingimustes saab ka keemilise väetisega toota üsna söögikõlblikke köögivilju. Siis peab kasvualuses olema tublisti tselluloosi, mis kõdunedes loovutab fotosünteesis sellesse seotud komponente, sealhulgas päikeseenergiat. Taimedel on võime koguda päikeseenergiat ja muuta see bioenergiaks, nagu näitab võrdlus keemilise väetise abil kasvatatud saagi keskmise bioenergiaga. Ka see taimekasvatusviis annab rahuldava tulemuse, kui kasvualuse algainete varu on piisav. Turbasoost freesitud valge tselluloosi sisaldav kasvuturvas on suurepärane materjal selleks viljeluseks. Kui kasvualuseks olnud turvas tumeneb ja leetub, on tselluloos lõplikult kõdunenud ja turvast tuleb vahetada.
Tänapäeval kasutatakse ka mitmeid surnud kasvualuseid, nagu hõlpsalt käsitsetav kivivill. Kasvualusesse tilgutatakse toitainelahust vastavalt vajadusele. Nii kasvatatud köögiviljade bioenergia on suures osas null. Pole ime, et selliste köögiviljade kvaliteedi üle nurisetakse. Viimasel ajal on Hollandi köögiviljakasvatajad kaotanud oma turu Saksamaal, kuhu varem osteti ligi 70% Hollandi toodangust. Nüüd on kliendid rahulolematud, sest 2/3 hollandlaste toodetud saadustest on kasvatatud kunstlikult kivivillas. Don't touch! It's dutch! — Ärge puutuge! See on Hollandist! ütlevad paljud eurooplased.
Bioenergiast aineks
Inimenegi oskab toota ainest energiat — tõsi küll, üsna puudulikult. Kuid ainult loodus saab muuta energiat aineks. Seda nimetatakse taime imeks. Bioenergial on siingi otsustav osa.
Kas on kunagi uuritud, kas haudumata kanamuna koos koorega sisaldab kõiki kanapoja moodustumiseks vajalikke aineid? Ehk on enesestmõistetav, et koorest tulnud kanapojas ei saa olla midagi muud kui munas sisalduv aine. "Ex nihilo nihil", nagu ladina keeles öeldakse. "Mitte millestki ei teki midagi." Ehk on võimalik asja uurida. Haudumise ajal ümbritseb muna tugev bioenergiaväli, mis kindlasti on siin mõjutaja.
Siia kasv on hea näide. Noor siig kasutab toiduks liblikaid. Nende bioenergia võrreldes massiga on eriti kõrge, 380%. Siia kasvust 10-15% tuleb tema söödud liblikate biomassist, kuid 70% tuleb liblikate bioenergiast. Ülejäänud kasvujõud saadakse vee bioenergiast. Kalamarja kudemise ajal on vee bioenergial väga suur tähtsus. Puhas vesi on kõigele elavale asendamatu bioenergiaallikas. Vee bioenergiast kõneleme edaspidi.
Lapimaa kehvadel metsaaladel toetavad kased haavapuude kasvu. Kase bioenergiaväljas kasvavatest männitaimedest iga neljas võib olla naaberpuu bioenergiast moodustunud.
Elu kaitse
Teadus on tõestanud, et mateeria väikseimad osad on pidevas liikumises. Ilma selle vibratsioonita ei teataks algosakestest midagi.
Eksistentsis on teisigi vibratsioone, mis on palju raskemini täheldatavad. Aastaid tagasi hakkasin nägema looduses märke selle kohta. Kirjandusest ei leidnud ma abi, seetõttu hakkasin otsima selgitusi otse loodusest. Nähtus ongi vähehaaval selgunud.
Vibratsioonitasemete võrdlemise jaoks olen koostanud skaala, mis ei peegelda vibratsiooni tegelikku sagedust, vaid taseme muutust eri kohtades. Soome kujuteldavale keskpaigale, mis on Piippolas, andsin vibratsiooniväärtuseks 10 astet nullist ülespoole. Nulli lähedal olevad arvud näitavad haigust ja surma, saja lähedal olev vibratsioon nn imeravimist.
Ükskõik mis paiga vibratsioon muutub mingil määral või on aeglaselt vähenev. Loodusesse suunduvad positiivsed teod ja mõtted tõstavad vibratsiooni. Negatiivsed teod, tülid, saaste ja radioaktiivne kiirgus vähendavad vibratsiooni. Samamoodi on leitud, et tehismaterjalid vähendavad seda.
Uue Valamo kloostri pargis Heinävesil on vibratsioon 50 ja kirikus, "Konevitsa Jumalaema" ikooni lähedal juba 90. Sama tase on Prantsusmaal Lourdes'i ravival allikal.
Enne Teist maailmasõda oli Euroopas vibratsioon üldiselt umbes 35, s.o nagu terve inimese vibratsioon. Nüüd on see umbes 10, kuid suund on uuesti ülespoole.
Imelised idud
Ameerika professor Ann Wigmore on tõdenud, et idud on inimesele väärtuslik toit. Sellele arvamusele kirjutan rõõmuga alla.
Tegelikult on küsimus veel enamas kui idude toiteväärtuses. Looduse ärkamine on kosmiline sündmus, kus elu ülalhoidvad jõud võtavad uustulnuka oma hoole alla ja hoolitsevad tema kasvamise eest.
Uue taime ja elu alguses kasvab selle bioenergiaväli eriti palju mõneks päevaks või kõige rohkem nädalaks. Ka vibratsioon tõuseb mitmekordseks. Lisaks moodustub homöopaatiliselt ehk materialiseerudes täielik 60 algainest koosnev kogum. Kevade tulek on looduses tohutu kosmiline pidu.
Rahvas teab seda hästi. Kevadel kogutakse hiirekõrvul kaselehti, kuusekasve ja nõgesevõsusid. Koguja teab kogutu väärtust.
Nisuidu kasvades laieneb selle bioenergiaväli. Bioenergia on suurim, kui võrse on umbes 6 cm pikkune. Seejärel hakkab bioenergia tasapisi vähenema. Kunstväetisega kasvatatud vilja orasel on sama suur bioenergiaväli, kuid see püsib lühemat aega.
Oras on väga aktiivne. Minu uurimuse kohaselt kaitseb oras elektririistade kiirguse eest.
Mõned on idandanud nisuidusid korrustena riiulites kas või laudalakas. Sel juhul on valgust vaja vaid niipalju, et oras hakkaks haljendama. Karjale on oras suurepärane toit. Inimtoiduks mõeldud idud säilivad jahedas, kuid mitte alla 2,5° umbes nädala.
Elav leib
Ehkki leib on olnud inimeste põhitoit, on selle kvaliteet inimeste hariduse kasvades vaid kahanenud. Leiva valmistamise tehnoloogias on püüeldud kulutuste kokkuhoiu poole, tarbija tõelistele vajadustele mõtlemata. Pärmi, küpsetuspulbri ja lisaainetega on üritatud saavutada ahvatlevaid maitseid, kuid need ei taga seda, et leib oleks tugev põhitoit. Moodne leivaküpsetusmasin ja mikrolaineahi esindavad leivategemise kurvimat allakäiku. Neis küpsetatud leib on bioloogiliselt surnud.
Kõik rahvad on osanud valmistada head leiba. See kunst pärineb igaviku tagant, see on tarkus, mida üritame nüüd uuesti leida.
Leib on tegelikult vaimne toode, mille kaudu on meile õnnistatud ka n-ö maine leib. Vanas ladinakeelses piiblitõlkes kõlab meieisapalves leiba puudutav koht nii: "Panem supersubstantialem nobis da hodie." — "Anna meile meie igapäevast vaimset leiba." Piibel ütleb ka, et me ei pea muretsema selle üle, mida sööme ja mida selga paneme, vaid peaksime otsima Jumala riiki, ja meile antakse kõike. Inimesed peaksid selle järgi mõistma elu vaimse poole suurt tähendust. Kui selles saavutatakse tasakaal, hakkab elu tõeline mõte kirgastuma.
Alljärgnevalt tähistavad numbrid ühest kümneni erineval viisil ja erinevatest materjalidest valmistatud leiva väärtust inimese seisukohast. Parima leiva hinne on 10.
Vesi elab
Puhtast veest on saanud loodusvaru, mis lõpeb otsa. Siiski on vesi kõige elava alus. Loodus ei tundnud algselt määrdunud vett, s.o bakterite tõttu haigust põhjustavat vedelikku. Nüüd on seda igal pool.
Kuid veel on imeline omadus ise puhastuda. Või mida arvata Kesk-Soomes asuvast Lievestuore järvest, mis oli praktiliselt surnud, kui selle kaldal töötanud tselluloositehas 1967. a. maikuus suleti? Kui Jyväskylä hüdrobioloogid võtsid sama aasta novembris proove sellest 15 km pikkusest järvest, oli 50 m sügavuses vee happesus juba pooltes proovides normaalne. Tulemus oli uskumatu, kuid väärtuslik teave. Loodus toibub, kui talle antakse rahu.
Tavalise vee bioenergiaväli ulatub anumast 5-10 cm väljapoole. Soomes on allikaid, kus vee bioenergiaväli on juba 2,5 m. Sama hea vesi tulvab Argentiinas Medoza linna lähedal olevast allikast. Seda veetakse sealt tuhande kilomeetri kaugusele Buenos Airesesse. Lourdes'i vesi Prantsusmaal on veel võimsama bioenergiaga.
1984. a. sain ma imetleda Californias Yosemite'i rahvuspargis voolavat Mercedi jõge, millel oli samuti 2,5 meetrine bioenergiaväli. 1990. a. suvel oli samal jõel veel vaid 3-4 cm suurune energiaväli. Nevada kõrbes tehtud tuumakatsetused on hakanud hävitama California veevarusid.
Puhas kastmisvesi annab bioenergiat ka taimedele. Veesse segatud väetis hävitab selle bioenergia mõne tunniga. Looduslähedases viljeluses on toitained kasvualuses valmis ja vett pole vaja hävitada sellesse keemilisi väetisi segades.
Vee bioenergia (Be)
5-10 kalorit liitri kohta, ulatub umbes 5-10 cm veeklaasist väljapoole.
Vee bioenergia moodustub:
buddhitasandist 25%
mentaaltasandist 45%
astraaltasandist 30%
Vilja Be moodustub:
mentaaltasandist 20%
astraaltasandist 40%
eetertasandist 40%
Kuivamise ja aurustumisega koos kaob ka bioenergia. 1‰ väetiselahusest kaob Be 5 tunni jooksul. Happevihm hävitab vee Be.
Vee Be puudumine teeb inimesed ja loomad agressiivseks. Vee Be kaitseb külma eest.
Bioloogilises viljeluses kasutatakse puhast vett. Tuumaplahvatused hävitavad vee Be umbes 100 km raadiuses.
Suur pump
Inimesed on ikka seadnud end elama jõgede ja koskede äärde. Jõed on olnud ühendusteeks, kosed andnud kala ja hiljem energiat masinatele. Kuid on muidki põhjusi.
Sensitiivne inimene paneb tähele, et voolavat vett ümbritseb 20-100 meetri raadiuses positiivne energiaväli. Veevool on kui traat, kord nõrgemalt, kord tugevamalt voolab ta keereldes kaugetelt maadelt merre. Kõige võimsam energia on koskedes, kus vesi liigub kiiresti allapoole. Tammide ehitamine ei mõjuta vee kvaliteeti. Näiteks Imatra koses kasvab vee bioenergiaväli umbes 8 cm sõltumata sellest, kas see voolab jõujaamas või vabalt vanas jõesängis. Vibratsioon vaheldub vastavalt bioenergia muutustele.
Suure maailmakorrastatuse järgi kasvab vee positiivne energia üles- või allapoole suunduvas liikumises. Sama korrastatuse järgi on vesi alalises liikumises üles ja alla.
Auruna üles tõusva vee bioenergia kasvab. Saju, udu ja kastena mahalangev vesi loovutab oma bioenergia taimedele ja loomadele. Hommikukaste on alati olnud rahvaravitsejate silmis kallihinnaline ravim. Maailma võimsaimad puud kasvavad Sierra Nevada ja Kaljumäestiku nõlvadel, mida kastavad Vaiksest ookeanist kõrgele tõusvad pilved.
Vee loomulik ringkäik on geniaalselt ja lihtsalt korraldatud. Seda peaks inimene targasti ära kasutama.
Keha valitsemine
Indiat teatakse kui paljude imede maad. Kes poleks kuulnud lugusid fakiiride uskumatutest tegudest. Üks tuntumaid neist on püha mehe elavalt matmine kolmeks nädalaks. Kuidas saab sel kombel üldse elama jääda?
Fakiiridel on teistest rohkem eeldusi matmine üle elada. Nende bioenergia ja vibratsioon on kõrged. (Umbes 240 cm bioenergiaväli ja vibratsioonitase 50.) Ettevalmistused algavad umbes viis ööpäeva enne matmist. Sel ajal hakkab fakiir vähendama oma bioenergiat kuni nulli lähedale, sest hauas ei saa rakud elada. Elu kestmine tagatakse vibratsioonitaseme tõstmisega. Selleks ajaks, kui hauasolek lõpeb, on vibratsioon imeravija tasemel — 90 lähedal. Neid kaht asjaolu valitsedes elab fakiir matmise üle.
Probleemiks aga on seal ajutegevuse korrashoidmine. Hauasolemise ajal ajutegevus nõrgeneb ajusurma piirini ja mõne tunniga hilinemine fakiiri äratamisel võib saada saatuslikuks. Seepärast väljub fakiir enne matmist kehast ja jälgib astraalolendina abistajate kõrval olles maetud keha seisundit. Fakiir äratatakse hõõrudes, soojendades ja talle bioenergiat lisades. Aju peab samal ajal saama kiiresti hapnikku.
See ettevõtmine näitab peaaegu täielikku kehafunktsioonide valitsemist. Lääne inimesele on see täielikult võõras ja raskesti mõistetav.
Lillede biorütm
Kui taim hakkab õitsema, on kogu ta tegevus suunatud oma liigi jätkamisele. Rohkus on looduses üldlevinud, kuid lillede paljususki ei taga alati ühe liigi rikkalikku lisandumist.
Puhtaid järvi ehivad vesiroosid sageli suurte hõljumitena. Lilleõied on päeval avatud, ööseks sulgunud. See annab tunnistust looduse vaimse poole mõjust vesirooside elule.
Õitsemise ajal on lillede vibratsioonitase umbes 10. Vesiroosi õienupul on sama suur vibratsioon ja bioenergiaväli on umbes 3 cm. Õitsemise ajal tõuseb bioenergia ja vibratsioonitase ning muutub ööpäeva jooksul laineliselt. Tase on madalaim keskööl, kui õienupp on suletud, ja kõrgeim keskpäeval. Vesikupu õis järgib sama rütmi.
Sellise tuksumise mõte on koguda kõik jõud, millega tolmeldavaid putukaid kohale meelitada. Putukad saavad lillest õietolmu ja mett, mille kõrge bioenergia ja vibratsioon omakorda tagavad nende oma liigi kestmise. On raske uskuda, et nii peenelt ülesehitatud süsteem võis sündida ilma seda juhtiva mõtteta.
Ka inimesed võivad kasu saada lillede elurütmist, nagu õieteraapiat puudutavas peatükis hiljem selgub.
Loomade rühmahing
Kui rästas kõneleb midagi inimesele, siis kes või mis on tegelikult kõneleja? Milles seisneb rändlinnu tarkus? Oskab ta oma pikal rändel tõesti orienteeruda tähtede järgi? Kas oskab metsakuklane ehitada keerulist pesa oma mõtlemise abil või mesilane arvutada kärje kuut nurka matemaatiliselt täpselt? Teadus viitab siin loomade pärilikkusele, kuna muud seletust silmapiiril pole.
Ülitajuga võib ära tunda, kust on loomade ja putukate tarkus tegelikult pärit. Küsimus on nn rühmahinges. See on nagu udu või mass, mis asetseb kõrgemal olemistasandil, astraal- ja eetermaailma piiril.
Olemistasanditest kõnelen selles raamatus mujal. Igal rühmahingel on oma reviir, mis on arusaadav vaid sama liigi esindajaile. Rühmahingel on otseühendus iga selle liigi üksikolendiga ja see juhib neid looduse seaduste raamides. Sellega on seletatav lindude orienteerumisvõime ja sipelgate kavakindel tegevus.
Rühmahingel on ka ühendus kõrgema olemistasandiga. Kui rästas kõneleb, tuleb sõnum kusagilt kõrgemalt rästa vahendusel.
Tavaliselt on rästa bioenergiaväli umbes 7 cm ja vibratsioon 20. Pesitsemisaja alguses hakkavad rästa elu mõjutama kosmilised jõud. Viljastamisel on isalinnu seemnevedelikul suur energiaväli ja kõrge vibratsioon. Nii kindlustab loodus uue elu õnnestumise. Munade arenedes saab emalind samuti abiks kõrge bioenergia. Haudumise ajal on munad ja neist koorunud pojad sama jõu kaitse all. Varsti seejärel lõpeb kosmiline abi ja pojad peavad ümbritsevates tingimustes ise toime tulema.
Seda tahtis rästas mulle öelda, istudes mõne minuti aknalaual. Nüüd olen selle jutu edasi andnud.
Väsib ka uljas täkk
Uue elu algus on kosmiline sündmus. Seda on näha ka loomade paaritumisest.
Hobuste, lehmade ja koerte bioenergiaväli ulatub umbes 60 cm-ni. Hobuste paaritumisel kasvab mära bioenergiaväli mõneks nädalaks umbes 10 cm võrra.
Vastavalt sellele väheneb täku bioenergiaväli paaritumisel umbes 70 cm võrra ja saavutab endise suuruse umbes 7 tunniga. Kui täkk paaritub uuesti paari tunni pärast, kahaneb tema bioenergiaväli 30 cm-le. Selle taastumine võtab aega paarkümmend tundi.
Lehma bioenergia ei muutu pulliga paaritudes. Kuid pull kaotab oma jõudu nagu täkkki. Inimesi esindagu selles uurimuses muinasaegsed Hiina keisrid, kelle armuelu käsitleb järgmine peatükk.
Lisan veel vaid, et inimeste viljastamiseks kasutatav sperma kaotab külmutatuna oma jõudluse, kui selle omaniku bioenergia ja vibratsioonitase on langenud.
Bioenergeetilised hiinlased
Olles Hiinas 1989. a., imestasin ma selle üle, et seal oli inimeste bioenergiaväli umbes 190-200 cm. See näitab, et hiinlased on tunduvalt vaimsem rahvas kui näiteks eurooplased. Ehk tuleneb see sellest, et tavaline hiinlasest maainimene kannatab rahulikult välja elu kitsukesel 15aarisel maalapil.
Hiina muinasaegsete keisrite sohinaised konkubiinid olid austatud õukonnaliikmed. Üle kogu riigi otsiti keisrile kaunitare. Kui nad jäid "leseks", kindlustas õukond nende toimetuleku. Mõnede dünastiate ajal oli sohinaiste saatus süngem. Nad maeti elavana kadunud keisri hauakambrisse. Taassünni usus ja keisrivõimu absoluutsusele tuginevas kultuuris oli see mõistetav.
Seal olles veendusin, et umbes 400 a. vanade hauakambrite vibratsioon oli üsna madal. See oli tunnistus lahkunuist, kes veel ei olnud läinud teispoolsusse.
Vanemate hauakambrite vibratsioon oli väga kõrge, mis tuleneb rahva austusest sinna maetute vastu.
Muinasaja keisrid ise ei olnud pikaealised. Sohinaistega hakkasid nad suhtlema juba varakult murdeeas. Keisrite bioenergiaväli kahanes kiiresti ja nad elasid vaevalt 30aastaseks. Hiina arusaama järgi surid nad sohinaise süles. Hiina viimane leskkeisrinna, kes oli poolsada aastat õukonna tõeline valitseja, ei kaotanud oma bioenergiat nii vara. On meil sellest midagi õppida?
Tuhk ravib ka lehma
1940. a. oli Soomes umbes 1,25 miljonit lehma. Põllumajandusvalitsuse andmetel oli neist ligi 25 000-l udarapõletik. 1989. a. oli lehmi umbes 600 000 ja neist ligi 40% oli udarapõletik.
Olen uurinud selle haiguse põhjusi ülemeeleliste vahenditega ja jõudnud järeldusele, et udarapõletiku põhjustajatena on oma osa kunstväetistel, lüpsimasinatel ja lehmade kurnatusel. Samas avastasin, et meie lehmakarjade üldine tervislik seisund on alates 1950ndate aastate lõpust pidevalt nõrgenenud. Vibratsioonitase on langenud ja selles on suuri erinevusi. Udarapõletikku põdevate lehmade vibratsioon on 13 lähedal. Põhjuseks on nende loomuliku kaitse nõrgenemine. Kõrgema vibratsiooniga lehmad taluvad paremini kunstväetisi, lüpsimasinaid ja kurnatust ega haigestu nende mõjul.
Olen kuulnud mitut kogenud peremeest ja perenaist kõnelevat, et udarapõletikku saab ravida tuhaga. Tuhaga väetatud põllul karjatatav loom saab kaitset selle tõve vastu. Ka leivaahju pühkimisest tuhaseks saanud lehtpuuviha leotusvesi kõlbab udarapõletikust vaevatud lehmale tervistavaks joogiks.
Tuli tervendab metsa
Tuli on looduse parim ravim. Sädemetest süttinud metsatulekahjud on põhjapoolses okasmetsavööndis üsna levinud ja neil on suur tähtsus metsa loomulikul uuenemisel.
Vaatan Kanada Alberta osariigi metsakaarti, kus on punasega märgitud sel sajandil põlenud metsaalad. Kaart on suures osas punane. Samasugune olukord on Siberi taigas. Põhjamaadeski oli alepõletamine üldlevinud veel sada aastat tagasi. Mida kõike võib kulutuli korda saata?
Kui kulutuli põleb suve alguses või keset suve, siis jõuavad tuule toodud kaseseemned idaneda veel samal sügisel. Kanadas on pappel kase kõrval üldlevinud lehtpuu. Järgnevatel aastatel areneb lehtpuude mahavarisenud osadest ja tuhast uus elav metsahuumus mikroobide ja vihmaussidega. See on parim looduslik kasvualus.
Lehtpuud taanduvad tasapisi okaspuude ees. Huumus halveneb ja uus kulutuli on hädavajalik. Igal juhul korraldab loodus selle ära ja uuele metsale on sellega loodud suurepärased tingimused. Kulutuli on tõhusaim, kuid ka alepõletamine mõjub hästi, ehkki mahavõetud puid põletatakse vaid osaliselt.
Kiireid ja tõhusaid vahendeid õhusaaste tõrjumiseks meie metsadest on vähe. Minu ettepanek on kasutada traktori haakes pritsi meenutavat seadet, mille otsikus põleb vedelgaasileek. Sellega põletaksin maapinda lume mineku ja uue tuleku vahelisel ajal, välja arvatud kuival kesksuvel. Nii saab tuhaga neutraliseerida happevihmade saastet ja kaitsta uut head kasvupinnast istutatud või looduse külvatud kaskede ja nende järel tulevate okaspuude jaoks.
Milline on su kodu vibratsioon?
Mäletatavasti kaitseb kõrge vibratsioon kõike elavat. Seepärast on inimese jaoks tähtis, milline vibratsioon on tema korteris. Seda mõjutavad muu hulgas ka ehitusmaterjalid.
Olen uurinud erinevate seinamaterjalide ruumisisest vibratsiooni ja võrrelnud seda väljas valitseva vibratsiooniga. Looduslähedased ehitusmaterjalid loovad sisetingimuste jaoks väljas valitsevast kõrgema vibratsiooni ja kunstmaterjalid vähendavad seda.
Kõrgema vibratsiooniga materjalid kaitsevad ka paremini väljast tuleva kahjuliku kiirguse eest.
Kõige enam punkte saab selleski uurimuses puhas kodumaine ehitusmaterjal telliskivi ja tõrvatud laud. Tõrv peaks olema maa sees põletatud. Umbes 22mm või tugevamad toored männilauad pintseldatakse ühelt poolt tõrvaga ja lastakse seejärel päikese ja tuule käes kuivada. Sobib ka lõkkel kuivatamine, kuid mitte gaasileegil kõrvetamine. Laudadest tehakse telliste vahele õhuvahedega vooderdis, mis katab seinapinnast umbes 40%.
Tõrvatud laua ja tellise radioaktiivse kiirguse kaitse näitaja on 5. Kõige õnnetum variant on täisplastmaja.
Kunstiteose bioenergia
Vanade meistrite kunstiteostest hoovab vaatajale mingi eriline soojus või muu meeldiv tunne. See on kindlasti pärit kunstnikult endalt, kuid kuidas on ta saanud selle panna oma teosesse?
Mõned heliloojad on öelnud, et mõni heliteos ei ole üldse nende oma, vaid nad on kopeerinud silme ette ilmunud partituuri. Mõned suured pianistid väidavad, et erilises seisundis on keegi teine mänginud nende läbi. Skulptor võib näha oma modelli puus või kivis, tema ülesanne on see vaid n-ö välja kaevata. Selline on nende kogemus.
Need seletused ei rahulda võib-olla kunstisõpru. Kuid mõistetav põhjus on kunstnike suur bioenergiaväli, mis peegeldab nende suurt hingejõudu. Kui vaadata ükskõik keda mineviku suurtest heliloojatest või mõnd muud kunstnikku, siis on neil kõigil üle 2 m ulatuv bioenergiaväli. Järelikult on nad kõrgeltarenenud vaimsed olendid ja nende loomisjõud on kandunud üle ka teostesse. Mõõta saab maali või muu kunstiteose bioenergiavälja, mis on seotud kunstniku hingega. Võimas väli on näiteks "Konevitsa Jumalaema" ikoonil. Muusikas antakse see jõud edasi ettekandmise ajal vibratsiooni tõusuna.
Elav muusika
Miks Stradivariuse viiulid mängivad ebamaiselt kaunilt? On avastatud, et suurtel viiulimeistritel oli puu käsitamisel ametisaladusi, millele seni pole veel jälile saadud. Ametisaladused olid küll, aga millised!
Ajaloo väljapaistvamatel viiulimeistritel nagu Stradivarius, Steiner, Amatti ja Guarner oli ebatavaliselt võimas, teadja tasemel bioväli. Nii ulatub ka nende käes valminud viiulite bioenergia 80-100 cm ulatusse. Niisiis on viiulid elavad, neis on side valmistaja või kasutaja hingega.
Andeka mängija käes kasvab sellise viiuli bioenergiaväli veelgi. Lisaenergia tuleb väga kõrgelt, buddhitasandilt. Viiul vahendab kosmilist heli. Bioenergia allika ja olemuse eri tasandite juurde tuleme siin raamatus hiljem.
Ka mõnedel Soome viiulimeistritel on oma ametisaladus. Antti Niklanderi, Jukka Bergmani ja Vilho Ärvi bioenergiaväljad olid raadiusega üle 2 m. Nende valmistatud viiulitel on juba uuest peast bioenergia 20 cm.
Võimas 600 aastane
Uue Valamo kloostri kirikus Heinävesil on vana ikoon "Konevitsa Jumalaema". Seda ümbritseb väga võimas bioenergiaväli ja kõrge vibratsioon. Enam kui saja aasta jooksul on selle mõjul juhtunud imeravimisi. Ikooni pikk iga on talle lisanud elujõudu.
Konevitsa kloostri rajas Novgorodi munk Arseni. Ta pühitseti mungaks 1379. a. Lisja Gora kloostris. Seal kohtas ta Kreekast Athose mäelt tulnud munki. Arseni läks koos kaaslastega Athose kloostrisse ja viibis seal kolm aastat. Lahkudes Athoselt, sai ta iguumen Joannikilt Püha mäe kloostri põhikirja ja õnnistuse märgiks ikooni, mis hiljem sai nimeks "Konevitsa Jumalaema". Tookord ennustas iguumen, et Arseni rajab kloostri oma kodukohast põhja poole.
Olnud mõnda aega kodukloostris Novgorodis, sai Arseni loa minna teoks tegema iguumen Joanniki ennustust. Ta purjetas piki Olhava jõge Laadogale ja tuli kõigepealt Valamo saarele, kus oli juba suur klooster. Arseni jätkas teekonda, ent äike sundis teda kaks korda varju otsima Konevitsa saarelt. Ta sai aru, et just see saar oli mõeldud uue kloostri asupaigaks.
Esimese tööna püstitas ta puuristi künkale, mida hiljem hakati kutsuma Pühaks mäeks. Sinna ehitas ta ka väikese maja, kust sai Konevitsa klooster alguse.
"Konevitsa Jumalaema" on loodud XIII sajandi alguses. Bütsantsi kunst elas tol ajal täielikult kiriku piirides. Arsenile päranduseks antud ikooni sügav sõnum liitub vaga elu tähendusega.
Munkade austavad ja armastavad mõtted suurendasid ikooni jõudu. Kui rootslased XVII sajandi alguses vallutasid Karjala kannase, hävitati Konevitsa klooster maatasa ja kiriku kividki viidi Käkisalmi kindluse ehitamiseks. Neist aegadest saadik on ikooni jõud pidevalt kasvanud ja kasvab edasi heade inimeste mõtete mõjul.
MAAKIIRGUS
Maakiirguse võrgustik
Peaaegu igas külas leidub inimeste silmis lugupeetud kaevuotsija, kes pajuvitsa või pendliga leiab veesooned ja määrab kaevu asupaiga. See on tundlik inimene, kes tunnetab veesoonte põhjustatud kiirgust. Kuid maas ristub teisigi kiirgusvooge.
Kõrvalolev pilt kujutab kaht maakiirguse põhivõrgustikku, g-jooni ehk Hartmanni kiirgust ja Curry kiirgust.
G-jooned moodustavad ligikaudu põhiilmakaarte suunas ruudustiku, mis katab kogu maakera. G-tähistus tulebki sõnast gloobus. Ruudud on väikseimad ekvaatori piirkonnas, pooluse piirkonnas võrk hõreneb. Seda kiirgust uurib teaduski üha suureneva huviga. Soomes on sellest valmimas väitekiri. Veesoonte kiirgus ja g-kiirgus on inimesele kahjulikud.
Vähemtuntud on sakslase Curry avastatud hõre kiirgusvõrk, mis kulgeb poolpõiki g-kiirgusjoonte suhtes. Seda kiirgust peetakse positiivseks ja võimalik, et ka elu seisukohast väga tähtsaks.
Maakiirguse olemasolu ja selle mõjude üle on vaieldud pikka aega ka akadeemilisel tasandil. Uurijatel on raske olnud nõustuda sellega, mis ei ole täpselt mõõdetav. Nüüd näib, et selle nähtuse eitajad on jõudmas ummikusse.
Üks maakiirguse uurija, kadunud Soome põllumajandusnõunik Mauno Pohjonen saavutas ka rahvusvahelise tunnustuse. Ta uuris enam kui 12 000 soome kodu ja otsis turvalist paika maakiirgusest vaevatud inimeste vooditele. Ta sai seejärel umbes 70 kaustatäit kirju, kus inimesed kirjutasid oma tervise muutustest. Muuseas ütles professor, et sellel teemal oleks ainuüksi statistilistest andmetest võinud valmida kaks väitekirja.
Saksamaal on veesoonte määramiseks mõeldud riistad kauplustes müügil.
G-kiirgus kaitseb loomi
Eespool kirjeldasin India fakiiri toimetulekut elusalt maetuna. Talveunne suikuvad loomad kasutavad sama võtet. Kuid lisaks näib, et nad kasutavad ära ka maakiirgust.
Nahkhiir kipub talvepesasse alles siis, kui tema toiduks kasutatavaid putukaid jääb väheks. Ta kaevub 70 cm sügavusse maa sisse pesasse, mis asub veesoone ja tugeva g-joone ristumiskohal. Vitsaga saab seda kohta kergesti leida.
Pesasse minnes on nahkhiire bioenergiaväli 8 cm ja vibratsioon 30. Pesas olles kahaneb tema organismi elutalitlus miinimumini. Bioenergia kahaneb, kuid vibratsioon tõuseb mõne ööpäevaga kahekordseks. Nii on nahkhiire elu talveune ajal kaitstud. Mõni päev enne ärkamist toimub vastupidine protsess.
Rästik talvitub samamoodi nagu nahkhiir, kuid ta otsib pesale veel võimsamat kiirgusristi. Tema bioenergiaväli langeb nulli lähedale ja vibratsioon tõuseb umbes 70ni.
Maakiirguse uurijate ja ühe ülikooli ühiskatsetes pandi tugevate kiirguste ristumiskohta toored kanamunad ning jälgiti nende säilivust. Tähelepanuväärne on, et joontele asetatud kanamunad säilisid kahjustamata kogu suve ja mõnes katses ka kogu pakaselise talve. Joontest väljaspool olnud munad riknesid kiiresti.
Sipelgate elu sõltub maakiirgusest
Metskuklase pesa on looduse ime. Sensitiivne inimene avastab, et see asub tugeva g-kiirguse ristumiskohas. Suure pesakuhja all kulgeb ka veesoon, mõnikord isegi kaks. Lisaks on mõne pesa all Curry kiirguse rist. Just selles kohas asub pesa kuninganna kamber.
Magnetjõujoonte suunas kulgevaid g-jooni on kerge avastada, sest ka sipelgate rajad näitavad neid. Kui pesa all kulgeb lisaks veel veesoon, läheb sama pidi ka sipelgate tee. Sellele, kes õpib vitsa kasutamist, on sipelgate linn hea harjutamispaik. Joonisel on g-kiirguse tugevus esitatud negatiivsena ja Curry kiirgus positiivsena, arvestades seda, milline on nende mõju inimesele. Sipelgate jaoks on neil teine tähendus.
Sipelgad ei kogu pesasse tagavara ja neil ei näi ka kevadel toiduotsimisega kiire olevat. Mõnikord võib näha sipelgaid tõugu kallal, kuid see on erand. Kui aga pesa kohalt kaob maakiirgus, lähevad sipelgad kohe uut pesapaika otsima. Neile sobib võimalikult tugev kiirguse ristmik. Kogu sipelgate elu sõltub maakiirgusest.
Pesa talvitumist kaitsevad sipelgad vaigust ja oma happest valmistatud vaiguseguga. Sellest veeretatakse nööpnõelapea suurused terad, mida pesas on kõikjal. Neil terakestel on suur bioenergia ja kõrge vibratsioon, tänu millele pesa ei jäätu ka kõige külmemal talvel. Aprillis, kui päike on pesalt lume poolenisti sulatanud, tulevad sipelgad rühmadena nautima päikeseenergiat.
Sipelgatel on järelikult imeline võime võtta energiat otse erinevatest kiirgusallikatest, maast ja päikesest, ja muuta see bioenergiaks.
Salapärane mets
G-kiirgusel on oluline mõju metsa kasvule. Kahjuks ei osata seda ära kasutada metsa uuendamisel. Eriti kõige põhjapoolsemal alal Lapimaal sõltub puude kasv suures osas g-joontest. Okaspuud kasvavad kõige paremini kiirgusjoontel või nende ristumiskohas. Kask valib kasvukohaks joontevahelise ala.
Sensitiivsele uurijale kõneleb loodus ka puude reviirist. Reviir tähendab siin eeterkeha ehk koonust, mille ülesanne on kaitsta puid väljastpoolt tuleva halva eest.
Kesk-Euroopas on männil üks eeterkoonus, Soomes kuni Sodankyläni on kaks ja sealt edasi põhja poole kolm koonust. Jäämere kaldal on männil isegi neli kaitsekoonust. Vitsamees leiab need hõlpsasti. Neid uurides saab infot puu tervislikust seisundist.
Kui Lõuna-Soome männi tervis on enam-vähem korras, siis tema sisemine reviir on olemas 100%liselt ja välimine vähemalt 50%liselt. 1990. a. suvel oli olukord suures osas just niisugune. Kaks aastat varem oli mändide seisnud palju halvem: välimist reviiri ei olnud enam üldse. Usun, et paari miljardi inimese ärkamine loodust ähvardava ohu tajumiseks ja nende soov loodust päästa on käima pannud kosmiline abi.
Sama liigi puud võitlevad oma reviiride pärast. Lähestikku kasvavate kuuskede reviirid on kokku surutud, aga eri liikidest puude reviirid lähevad leplikult üksteise peale. Näib, et loodus soosib segametsa.
Maakiirgus maanteedel
Saksamaal, Müncheni ja Augsburgi vahelisel magistraalil on koht, kus sageli juhtub raskeid liiklusõnnetusi.
Üks Müncheni poolt tulnud auto oli seletamatul põhjusel sõitnud vastassuunavööndisse ja kokku põrganud vastusõitva autoga. Katastroofilise tagajärjega juhtumit uuriti kaua, kuid tulemusteta.
Lõpuks kutsuti kohale neli maakiirguse uurijat. Üksteisest sõltumata leidsid nad tee piirkonnas ebaharilikult tugeva maakiirguse koha. Kui maakiirgusjooned maandati vaskjuhtmega, kadus kiirgus ja avariisid enam ei juhtunud.
Ka Soome politseinikud teavad selliseid nn surmapaiku maanteedel, kuid põhjusi ei ole uuritud.
Maakiirgusel on oma osa ka maapinna külmakahjustustes. Mõnd teelõiku kaetakse üha uuesti kruusa ja teekattega, kuid kevadine maa kerkimine jätkub ikka. Maakiirguse uurijad on teemeistreile vihjanud, kust võiks põhjust otsida, aga viimaste huvi on olnud väga väike.
Maakiirguse tõrjumine
Kõrvaloleval leheküljel kujutavad ristjooned kolme inimese voodikohti mõjutanud maakiirgusjooni, kus g-kiirguse ristumiskoht on sattunud umbes magaja kõhu ja rinna piirkonda. Üks voodi on olnud põhja-lõuna, teised nende vahel olevate ilmakaarte suunas. Magajad olid 9-20 aastat selle kiirguse mõju väljas. Kõik nad surid vähki.
Astmestikus 1-10 on g-kiirgus tavaliselt vahemikus 1,5-3. Sellest tugevam kiirgusväli hakkab mõjutama inimese tervist. Meie näites toodud inimestele mõjus kiirgus 3,2-5,0. Ehkki kiirgustugevus ei muutunud, näis selle mõju lõpuks tugevnevat niivõrd, et see vaevas ohvreid nii, nagu oleks kiirgustugevus olnud üle 9.
Maakiirguse mõju saab tõrjuda, kuid selleks on vaja teadmisi. Metallist kiirguskaitsmed toimivad kõige rohkem 10 nädalat, sest nad koguvad endasse kiirguseosakesi. Kui nende võimsus on ära kasutatud, hakkavad nad kiirgust läbi laskma. Vaid erandjuhtudel on metalli maandamine õnnestunud.
Maakiirgust võib nimetada neljamõõtmeliseks nähtuseks. Seda võib näiteks täheldada sõnajalgadel, kus vitsaga mõõtes selgub, et taime juures ei ole üldse kiirgust. Aga kui vitsa tõsta umbes 60 cm taimest kõrgemale, on kiirgust tunda. Sama omapärane nähtus ilmneb samblasoos. Umbes poole meetri kõrgusel soo pinnast ei ole kiirgus täheldatav. Kõrgemal on see olemas. Eri kõrgustel ei ole kiirguse katkemine tajutav ega vitsaga kogetav. Kui me poleks vitsaga mõõtnud kiirgust erinevatel kõrgustel, poleks me kiirguse katkemist märganudki.
Heledast freesitud sooturbast ehk väetamata kasvuturbast saab suurepärase kaitse maakiirguse eest. Selleks piisab umbes 12 cm paksusest lahtisest kihist, mida võib vabalt ka kokku pressida. Põrandale või selle alla pole mõtet turvast panna, sest kiirgus jätkub 60 cm-st kõrgemal.
Kahjulikust kiirgusest saab lahti ka vaimsel tasandil käsku andes, kuid seda kunsti tuleb õppida.
HAIGET SAAB AIDATA
Kui inimene on haige
Inimese loomuliku kaitse- ja regulatsioonimehhanismi nõrgenemine avab tee haigustele. Sageli on algava haiguse tundemärgiks bioenergiavälja kahanemine ja vibratsiooni vähenemine. Peamine põhjus on ikka ühenduse katkemine inimese erinevate olemuspoolte, s.o füüsilise, eeter- ja astraalkeha vahel. Neid ühendusi teenindavad tšakrad ja buddhikanal.
Meie kaitsemehhanismi ohustavad mitmed mõjutajad, nagu saasted, tööstuslikult valmistatud toiduained ning mitmesugust liiki kiirgused alates maakiirgusest kuni radioaktiivse kiirguseni. Ka elektriseadmeid ümbritsevad kiirgusväljad on kasvav oht mitmesuguste kodumasinate üha laiema levimise tõttu.
Kui kaitse ütleb üles, otsivad haigusetekitajad sissepääsu organismi. Sageli on haigus selleks ajaks juba kaugele arenenud, kui inimene sümptomite tõttu arsti poole pöördub.
Järgmisel leheküljel on loetletud haiguste tunnused. Sensitiivne inimene võib neid teises inimeses avastada siis, kui muid sümptomeid veel ei ilmnegi. Õigel ajal antud abi, bioenergia ja vibratsiooni lisamine ning tšakrate avamine võivad taastada organismi loomuliku kaitse ja takistada haiguse arenemist.
Mikroelementide — umbes 60 meile vajaliku algaine vähenemine on täheldatav ka organismi tavapärasel uurimisel. Kuid ka nende suurem tarvitamine ei aita siis, kui bioenergiaväli on vähenenud ja n-ö ladu lekib. Sama käib vitamiinide kohta.
Suur hulk soomlasi kurdab mitmesuguseid seljavalusid. Need tekivad kergesti, kui organismi kaitse nõrgeneb. Väike närvilõpe ristluu piirkonnas muutub põletikuliseks ja valu
ulatub varvasteni. Kui kaitse taastub, põletik kaob ja valu taandub juba ööpäevaga.
Nn läbipõlemise korral võib seljavalu olla tingitud ka neeruveast. Neerud toetuvad tugilihastega selgroo külge. Kui ühe neeru tegevus jõu lõppedes lakkab, lõtvuvad kinnituslihased ja pinge selgroos muutub. Jõu taastudes hakkab neer tööle ja sellega koos kaovad seljavalud.
Me elame mitmel tasandil
Pooled maakera elanikest usuvad, et inimeseks olemine koosneb viiest olemistasandist. Kõrgematele tasanditele siirdudes mateeria peeneneb ehk selle osakesed vähenevad. Info ehk tunded ja mõtted tulevad eri tasanditelt. Kõrgema tasandi info on armastus, Kristuse jõud. Oleme üheaegselt mitme tasandi olendid ning meie füüsiline ja vaimne olemasolu on pidev mateeria siirdumine peenemast jämedakoelisemasse olemisviisi ja vastupidi. Mateeriaga koos liiguvad ka info ja energia.
Tšernobõli aatomielektrijaama avarii ajal kahjustas plahvatusest põhjustatud kiirgus väga paljude inimeste eeterkeha Lõuna- ja Kesk-Soomes. See ilmnes eriti selgelt erinevate olemistasandite vahelise infovoo nõrgenemises.
Inimese eeter- ja astraalkeha koosnevad algaineist nii nagu ka füüsiline keha, ent peenmateriaalsel kujul. Meie erinevates olemistasandites on kokku 60 algainet, need on samad, mis sisalduvad merevetikas, ja neid on veidi rohkem kui tuhas. Astraalkeha olemasolu jätkub ka pärast surma. Minuga on juba nõustutud selles, et üldiselt ateistina tuntud inimene oli astraalolendina kohal oma matustel. Ta oli väga hämmastunud selle üle, et ta ikka veel elas ja sai vaadata oma mahajäetud füüsilist keha.
Meie astraalkeha säilimine füüsilise surma järel viitab taassünniteooriale, millega lääne inimesel on raske nõustuda. Mitmetahulise olemise seisukohast on siiski üsna loomulik, et meie elu jätkub peenemates maailmades. Keskmiselt paarkümmend aastat pärast astraalkeha surma aktiviseerub mentaalkeha omal tasandil. Algab jumalik taevasolemine, mis lõpeb aastasadade pärast mentaalkeha kustumisega. Seejärel püüavad kõrgemad vaimsed abilised leida uuele inimtaimele sobivad vanemad, kellest tänapäeval on suur puudus. Uue elu mõte on heaks teha varasemates füüsilistes eludes tehtud võlad ja pürgida vaimse arengu poole.
Kuigi piiblis on öeldud, et Jumala karistatud esivanemate patud ulatuvad kolmandasse ja neljandasse põlve, tähendab
see vaevalt seda, et Jumal kannab inimeste peale viha. Ta on andnud inimestele vaba tahte ja austab seda. Vaba tahet järgides saab inimene ise vastutada ja esivanemate pattudega viidataksegi inimese enda tegudele varasemates füüsilistes eludes. Kui võlad on klaaritud, võib sellest ringist vabaneda.
Raku ainevahetus
Nii nagu kogu kehal, on igal keharakul eeterlik ja astraalne pool. Needki osad kasutavad algaineid, kuid palju peenemaid kui füüsilise tasandi rakud. Osakeste suuruste suhted on kõrvaloleval leheküljel.
Püsisoojane olend vajab erinevatel tasanditel kokku umbes 60 algainet. Algelisemad olendid saavad hakkama poole väiksema hulgaga. Eetertasandil toimib kaks ja astraaltasandil neli meile tundmatut algainet, mida kunagi ei esine füüsilisel tasandil.
Akadeemiline rakubioloog ei saa loomulikult sellega nõustuda. Ta teab rakkudest ja nende ainevahetusest üsna palju, ent samas ka väga vähe ja mõnikord tunnistab isegi seda vastuolu. Ta teab paljusid retseptoreid ehk tunnistajaid, kes peavad rakkude ülemvalvuri ametit, ent imestab, kust on pärit retseptorite mõistus. Kas rakubioloogil on vaja leida kerget seletust geenide lõputust infost? Või ehk oleks kergem nõustuda, et ollakse põhimõtteliste küsimuste piirimail? Sammgi selles suunas võiks viia probleemi lahenduseni. Kui kaua rakubioloog rahuldub oma maine kaotamise hirmus vaid üldiselt heakskiidetud näiliste seletustega?
Kanalid lahti!
Inimese eeterkehas on seitse tšakrat ehk energia- ja infokanalit. Need on pastelsed säravad pinnad, mis asetsevad kehas kohtades, nagu on näidatud kõrvaloleval joonisel. Kõrgematelt tasanditelt tulev bioenergia kulgeb teise ja kolmanda alumise tšakra kaudu. Bioenergiat lisandub ka toidu ja veega, kuid seda aina vähem, sest meie toidu kvaliteet on murettekitavalt kehvenenud. Halvas seisukorras oleva inimese tšakrad tumenevad ja nende tegevus nõrgeneb. Siis tuleb tšakraid puhastada. Kui inimese saab muud moodi korda, siis puhastuvad tšakrad ise.
Tšakrate puhastamiseks on mitmeid õpetusi, nende seas ka joogale tuginevaid. Asjasse pühendumatu ei peaks siiski proovima seda teha, sest tšakrate puhastamisega käivad kaasas ka ohud. Valesti tehes võib äratada alumises tšakras asuva kundalini ehk maotule jõu, mis üles ajuni liikudes hävitab seljaüdi eeterosa. See võib põhjustada parandamatuid vaimuhaigusi ja isegi surma.
Tšakrad toimivad ka vaimselt areneva inimese uute tundevahenditena. Nende kaudu saab inimene vähehaaval sellist teavet, mida ta varem pole kogenud. Nad on kasutamisvalmis juhuks, kui mingi põhjus annab neile loa toimimiseks.
Ühendus kõrgema tasandiga
Inimese eeterkehas on olemas ühendus kõrgeima olemistasandiga. Seda ühendust nimetatakse buddhikanaliks. See algab päikesepõimiku (plexus solarise) tšakrast (altpoolt lugedes 3. tšakra) ja ulatub buddhi (ehk armastus- või Kristuse) tasandile. Selle tähendus inimese vaimsele ja füüsilisele heaolule on eriti suur. Seepärast tuleb ka selle toimimisvõime eest hoolt kanda.
Buddhikanali kaudu saab iga palve kõrgeimalt tasandilt abi, kuid inimese enda tervislik seisund või muud tegurid võivad selle sulgeda. Buddhikanalit hoiavad lahti teatud algosakesed, mille saamine ei ole näiteks tagatud toiduga. Kui inimest aidatakse, paludes talle juurde bioenergiat ja vibratsiooni, võib samal ajal paluda, et avaneks buddhikanal, mille ühendus kõrgema tasandiga hakkab taas toimima. Lisaks tuleb hoolt kanda ka selle eest, et inimese algainete ja vitamiinivarud oleksid piisavad. Neist kõneleme hiljem.
Buddhikanali nimi ei ole otseselt seotud indialase Gautama Buddhaga, ehkki teda peetakse suureks meistriks. Olemise kõrgeimat tasandit nimetatakse üldiselt buddhitasandiks ja selle järgi on ka kanal saanud oma nime.
Eeterkeha korda
Meie füüsilist keha läbib eeterkeha ehk eeterlik olemine, mis hoiab füüsilist keha hinges. Surres suundub eeterkeha füüsilisest kehast pea kaudu välja ja viib kaasa ka teised olemistasandid. Eeterkeha jääb hõljuma füüsilise keha kohale, kuni surnukeha hakkab lagunema. Siis hajub ka eeterkeha.
Mõnikord võib eeterkeha oma kohalt eemalduda tugeva löögi või muu õnnetuse tagajärjel. Vastavalt samas kohas füüsilises kehas algab äge valu, eriti vanadel inimestel. Noortel läheb eeterkeha tasapisi oma kohale tagasi, vanad inimesed aga vajavad selleks abi. Eeterkeha saab parandada õigesti palutud palvega, kuid seda kunsti tuleb õppida.
Üks autoõnnetuse ohver oli vajunud sügavasse teadvuseta olekusse, temast oli saanud elav laip. Sensitiiv tunnetas hiljem, et patsiendi eeterkeha oli vajunud pea ümbert turjale. Kui eeterkeha asendit parandati, tuli patsient meelemärkusele.
Eeterkeha jätab oma jälje, mida võib mõne tunni jooksul näiteks vitsaga kindlaks teha. Vähese õppimise järel õnnestub paljudel inimestel see avastada. Selle kunsti valdajad ei saa peitust mängida. Looma haistmismeel toetub suures osas eeterjälje järgimisele. Meenutagem sedagi, et sõja ajal ei astunud hobused haavatutele peale ka pimedas. Nad nägid rohkem kui voorimees.
Õpi aitama!
Teise aitamine on inimese õilsaim tegu. Igaüks, kes siiralt soovib, saab seda teha. Esimene tingimus on keskendumine positiivsele, teisest kõige paremini mõtlemine. Keskenda oma mõtted järgmistele palvetele:
Ma palun, et saaksin sellele inimesele edasiandmiseks nii palju bioenergiat, kui on lubatud.
Ma palun sellele inimesele juurde vibratsiooni nii palju, kui on lubatud.
Ma palun, et selle inimese buddhikanal avaneks.
Mitu korda öeldud sõnum registreeritakse kõrgematel tasanditel. Seejärel võib sõnumit lühendada ja korrata mõttes, pidades silmas abi: juurde bioenergiat, juurde vibratsiooni, buddhikanal lahti.
Kuid inimese kaitse- ja regulatsioonimehhanism vajab toimimiseks ka piisavalt algainete ja vitamiinivaru. Kui bioenergia ja vibratsioon on korras, ei ole ohtu, et ained voolavad kasutult inimesest läbi.
Siis piisab järgmisest:
Kolm väikest merevetikakuubikut päevas kolme nädala jooksul. Struumahaigele selle asemel üks triiki teelusikatäis puutuhka segatuna tassi veega kord päevas kolm nädalat.
C-vitamiini 1000 mg päevas kolm nädalat.
B-vitamiini tablette, mis sisaldavad B1, B6 ja B12 vitamiine, kolm tabletti päevas nädal aega.
A- ja E-vitamiini üks tablett päevas nädal aega.
Nii vähesest piisab, kui kaitse on olemas.
Tervis on vaimne jõud
Kui inimese jõud on lõpuni kulutatud, kõneldakse burn out ehk läbipõlenud seisundist. Sel juhul toimivad tema kaitseja regulatsioonimehhanismid nõrgalt ja bioenergiaväli on vaid 3 cm. Kui teda aidatakse, hakkab väli kasvama ja saavutab tasapisi normaalse, 170 cm piiri. Siis taastub ka kaitse endiseks. Vaimset arengut pidi võib inimene saavutada palju tugevama tervise.
Teist inimest hooldav isik väsib sageli väga põhjalikult. Abistaja, kes püüab tasakaalustada teise inimese energiaid, saab ka osa sellest endale võtta, ise seda teadmata. Nii siiski ei tohiks juhtuda, sest tal ei ole soovi tühjendada teise vähest energiavaru, kui eesmärk on energia lisamine. Üldine nõue ongi, et teist aitav inimene peab ise olema heas korras.
Lähtepunktiks on normaalne vastutusvõime, mis vastab 170 cm suurusele bioenergiaväljale. Sealt edasi kasvab vastutusvõime väga kiiresti. Kahe ja poole meetrise bioväljaga inimene on tavalisest kuus korda suurema vastutusvõimega. Näib, nagu võtaks loodus teatud ajaks inimese oma kaitse alla ja püüaks talle anda piisavalt jõudu teiste aitamiseks.
Neil asjadel on ka teine pool. Inimene võib edu soovides müüa end deemonile. Ta saab jõude, mille abil ta on võimeline toime panema seletamatuid füüsilisi ja vaimseid tegusid. Sellisel inimesel on sama tugev kaitse nagu positiivseid jõude omaval inimesel. Soovi korral on ta võimeline kustutama teise inimese ülitajuvõimeid ja tegusid. Selliseid imetegijaid on skeptilised uurijad mõnikord kasutanud tunnistajatena ekstrasensoorsete ilmingute vastu. Seal langevad nad omaenda lõksu.
Haigusele eelneb immuunsuse kadumine
Läbipõlenud inimese ülemeeleliselt määratavad tunnused on samasugused nagu aidsihaigel. Arstiteadus nimetab HIV-i põhjustatud haigust immuunsuse kadumiseks. Lihtsamalt võib öelda, et niipea kui inimene jääb ilma oma kaitse- ja regulatsioonimehhanismist, on tegemist immuunsuse kadumisega. Organism on avatud kõigile haigustele ja sõltub vaid olukordadest, millist nakkust millal saadakse.
Mitmel põhjusel on inimkonna üldine tervislik seisund langenud allapoole ja seda arengut on võimatu takistada. Uued viirused võivad inimkonnale saatuslikuks saada. Ka pookimised ei saa aidata elujõu kaotanud inimest, sest kaitsepookimine mõjub vaid kuidagimoodigi toimivas inimorganismis.
Vanad targad ütlevad, et kirbud, lutikad ja täid ei ole Looja töö, vaid inimkonna viletsusest sündinud kaaslased. Olen tähele pannud ka mõnede enda kaasaegsete tarkade samu väiteid, et viirused on inimese esilekutsutud pahategijad. Oma tähelepanekute põhjal olen valmis sellele väitele alla kirjutama.
Salakaval elekter
Elektri kasutamise levikuga on inimene saavutanud igasuguste elektririistade abil mugavusi alates rongidest ja lõpetades hambaharjaga. Inimesed on pidevalt kodus või tööl elektririistade mõju väljas. Elektririistade turvalisusest rääkides ei pöörata aga üldse tähelepanu nähtamatule elektromagnetilisele kiirgusele.
Siiski teame, et inimene reageerib üsna tundlikult elektririista ümber mõjuvale väljale. Kui inimene võtab kinni ostsilloskoobi andurist, on ekraanil näha korralik sinine kõverjoon. Aga kui ta läheb elektrisoojendi lähedale, muutub sinine joon katkendlikuks.
Vesivoodite kasutajad otsivad üha sagedamini abi ebaharilike haigusilmingute vastu.
Download this book for your ebook reader.
(Pages 1-44 show above.)